Herman Sergo

Seekord siia blogisse ka väike kirjanduslik vahepala, mis on pühendatud ühele siinsele autorile, keda nagu tuntakse, kuid samas nagu ei teata ka. Kelle raamatutest nagu ollakse kuulnud, kuid täpsema uurimise peale tuleb välja, et ega neist eriti midagi ei tea ka. Loomulikult ei ole see mingi me ja selliseid autoreid leiaks veel küllaga.

Herman Sergo. Ka ise teadsin tema kohta varasemalt pigem vähe ja sedagi põgusalt. Loomulikult olin vanemate raamaturiiulis silmanud tema teoseid, kuid mingil kummalisel põhjusel ei olnud mu käsi varem tõusnud neid lugema. Kuid peale seda kui otsustasin avada tema suurteose “Näkimadalad” esimese köite, muutus kõik …

Herman Sergo

Enne kui oma heietustega edasi lähen, kirjutan veidi ka konkreetseid fakte ja annan siinsele postitusele mingidki (ajalised) raamid, et jälgimist lihtsamaks teha. Kirjanik Herman Sergo sündis 1. oktoobril 1911. aastal Jausa külas Käina vallas (otse loomulikult asub see koht Hiiumaal) ja suri suhteliselt kõrges eas 28. septembril 1989 Tallinnas, kuhu ta ka maeti.

Kuigi teda teatakse ju peamiselt kirjamehena, on tema teoste ainesest selgelt näha, et selle taga peab olema isiklik kogemus. Ja seda tal kaugsõidukaptenina ju oligi – ta töötas oma elu jooksul madruse ja tüürimehena ja lõpetas II Maailmasõja alguses ka Tallinna Merekooli kaptenina. Seejärel teenis ta nn “õigel poolel” (aastatel 1942–1945 Punaarmees) ja töötas aastani 1965 sadamateenistuses Leningradis, Tallinnas. Kõige selle kõrvalt ta aga kirjutas ning tegi seda juba aegadel, mil ta merd kündis. Kuigi kohe ei avaldanud ta midagi – esimesed teosed ilmusid alles 1960. aastatel ja on oletatud (vägagi õigustatud ja loogiliselt), et oma mereainelisi teoseid kirjutades üritas ta uuesti läbi elada seda nooruse aega merel, igatsedes sinna tagasi.

Tema looming ei piirdunud ammugi mitte “Näkimadalatega” ja ongi paslik tuua ära siinkohal tema loomingu paremik (nii, nagu see on ära toodud “Eesti kirjanduse ajaloo” 5. köites):

  • “Meri kutsub” (1960);
  • “Põgenike laev” (1966);
  • “Näkimadalad” I-III (1984);
  • “Rukkirahu” (1988);
  • “Randröövel” (1988). Oli kavandatud “Näkimadalate” jätkuna, kuid sai omaette teoseks vastuolulisest parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergist.

Nüüd aga minu enda arvamus “Näkimadalatest” (kes soovib kõrvale veidi autoriteetsemat kommentaari, siis soovitan lugeda Linda Kaljundi kirjutatud tutvustust, mis saatis raamatut kui see Eesti Päevalehe sarjas mõni aeg tagasi uuesti ühe köitena välja anti). Minu meelest on see üks õnnestunumaid raamatusarju meie kirjanduse ajaloos. Ma ei tahaks siin sisu üldse lahkama asuda (detaile ette ära rääkida), kuid see on kirja pandud haaravalt ja eriti põnev on seda lugeda kõigil, kellel on kas eestirootsi või Hiiumaa juuri. Need kohanimed, ajaloolised tõigad, saatuse keerdkäigud annavad nii palju mõtteainet, et peas valmib juba hoopis teine raamat 🙂

neuland-madalad

Ning loodetavasti tuleb kunagi aeg, mil ETV võtab oma kavva “Näkimadalate” põhjal tehtud telefilmid! Neid on ju kokku neli osa ja see Olav Neulandi teos tasub kindlasti üle vaatamist (endal on nooremast east vaid katkendlikud mälestused sellest).

Kõik, kes pole Sergo loominguga tuttavad, peaksid nüüd küll vähemalt “Näkimadalad” läbi lugema 🙂 Läheb kiiresti, luban!